Ema ja isa

Kirjutan teile taas kirja, et seekord vabaneda vihatundest, millega olen pärast teie surma kontakti saanud. Ilmselt jäi mul see etapp vahele oma leinaprotsessis, sest minu jaoks oli teie surm eelkõige vabanemine ja kergendus, sest ma ei pidanud teie eest enam vastutama, mida olen teinud nii pikalt.
Miks just nüüd sain selle vihaga kontakti? Arvan, et osalt seetõttu, kuna ma ei ole vihane enam Markuse ega tema isa peale, st need kanalid on viha väljavalamiseks kinni. Äkki ka osaliselt ära lahendatud, sest nende peale ei pea ma enam vihane olema. Teie peale aga küll. Miks? Osalt seetõttu, et ma olen pereterapeudi väljaõppes ja seal räägivad meie juhendajad, kui oluline on minna oma vanematega teraapiasse, et vabaneda vanemlikust baaskolmnurgas olemisest ja adresseerida neid vastamata küsimusi, õhkujäänud teemasid ja ütlemata lauseid. Mina seda teiega enam teha ei saa. Ja sellest on mul pisarateni kahju, aga ka vastikult vihane tunne, sest te julgesite kurat võtaks ära surra enne kui me oleksime teraapiasse jõudnud, kus mul oleks avanenud võimalus turvalises kohas teile öelda asju.
Need kõige valusamad asjad on eelmistes kirjades teile välja öeldud minu poolt. Ma olen teiega teinud teraapias tühja tooli tööd, aga kõik sealsed vastused tulevad ju läbi minu filtri ning ma tunnen vastupanu selle meetodi suhtes täna. Miks? Sest mul on teid päriselt vaja sinna teraapiaruumi mind ometi lõpuks nägema ja kuulama. Ma ei saa seda enam kunagi. See on ebaaus ja ma pole seda ära teeninud. Ma mõtlen, et viha on kaitsekiht millegi valusama peal. Mis on minul sell all peidus? Jah, see on lein. Ja sellel on mitu kihti.
Isa, ma ei saanud sulle näidata sinu viiendat lapselast, oma poega. Et ma ei saanud sulle näidata ja tõestada, et see eriala ja amet ja karjäär, mille ma olen valinud, on tänaseks toonud mulle nime, usaldust, tunnustust ja Eesti mõistes mitmekordset sissetulekut. Ma olen täna end nullist üles ehitanud, et olla meie suguvõsa reas austusväärsel positsioonil. Sa oleks täna mu üle uhke, aga ma ei saa seda kõike sulle rääkida ega näidata. Sa nägid mind toorena, oma kohta otsivana, oma elualustavana. Täna ma tahaksin sulle näidata seda küpset tütart. See on uhkuse ja tunnustuse lein. Seda kirja pannes ma juba nutan. See on ka jagamata saavutuste lein. Ma ei saanud seda lugu, oma teekonda lõpetada selles punktis teiega, kus ma olen täna.
Ema, ma ei saanud sulle näidata samuti, kes ma päriselt ja lõpuks olla tahan ja kuhu karjäärialaselt lähen täna. See on töö, mida teen, on mu kutsumus ja ma oskan seda juba natuke ja tunnen uhkust enda edu üle. Ma olen tänaseks mõjutanud sadade inimeste elu läbi oma töö ja see teeb mind alandlikult uhkeks ning toob südamesse tänumeele. Sa oleks mu üle uhke, aga ma ei saa seda kogeda enam mitte kunagi. See teeb mind abituks ja vihaseks.
Ema ja isa. Ma ei saa teile näidata kunagi oma partnerit, kes on mu elus väga tähtis inimene, sest ta pakub mulle kuulamist ja ruumi teie teemal, mida ma ei saanud kunagi teile väljendada. Ta on esimene mees mu elus, kes võibolla ehk talubki ära lõpuni minu hullult sõgeda intensiivsuse, et ma hakkan kohe aktiivselt lahendama-toimetama-mõtlema. Et ma tahan vastutada ja korda teha mulle kallid inimesed. Et ma olen tohutult võistlev oma inimestega. Sest mul ei õnnestunud teid ära päästa ega korda teha, mul ei õnnestunud oma esimest poega elule päästa. Sest ma õppisin end just nii väljendama ja käituma. Et saada märgatud, et saada tunnustust, et saada kuulumist, et saada armastust. Need on jubedalt haiged viisid, kuidas väärida armastust. Aga ma ei osanud teistmoodi, sest ma ei näinud, mismoodi suhted, päriselt lähedased suhted toimivad. Ma nägin sinu poolt, isa, räpast ja varastatud intiimsust ning ema, sinu poolt häbenevat intiimsust. Ma oleksin vajanud haavatavat suhte-eeskuju, aga te ei osanud seda pakkuda. Täna ma saan sellest aru ja mõistan teid. Seega ma pusserdan täna oma partneriga katse-eksitusmeetodil lähedust luua, taastada ja hoida ning mõtlen, et te oleksite täna uhked, et ta on selles osas mulle toeks. Ja minu üle uhked, et ma proovin sisuliselt kõike temaga. Ja samas ma olen vihane, et te ei olnud mulle selles osas need vanemad, keda ma vajasin.
Minu viha all on samuti kadunud võimalus, et ma oleksin saanud teilt vastuseid. Igaveseks kadunud võimalus. See igipõline küsimus, mida teilt juba 5.a küsisin – miks te joote? Mis kuradi valud ja teemad ja mured teil olid, et see viis sai leevenduseks ja lohutuseks? Ma ei saa neid vastuseid. Ja see tekitab minus tunde, et mingi osa minust, minu ajaloost, on tundmatu ja varjul ja peidus minu eest ning et see jääbki nii. Ma vihkan kui mul pole vastuseid. Ma vihkan kui mul pole vastuseid mulle olulistel teemadel. Jah, te nägite, mida teie arulage joomine teeb minuga, aga te ei võtnud kunagi vastutust. Ei vabandanud. Ei muutunud. Ei tegelenud. See viha minus on täna seotud sellega, et teie lahkusite, aga mina jäin siia tegelema selle tunde ja muude sellega seotud traumadega. Teie ei pea enam midagi vastama ega tööd tegema ja see on nii kuradimoodi ebaõiglane ja valus, et ma tahaks teid vihaselt raputada. See on lein parandamata suhte üle. Ma jäin seega üksi kandma midagi, mis pole minu oma. Ma jäin üksi tegelema millegiga, mis pole minu vastutada. Teie saite justkui põgeneda ja vabaneda surmaga sellest. See on raske protsess, aga nende teemade ja küsimuste väljaütlemine aitab mu närvisüsteemil kogeda, et need on olulised ja tähtsad ja on lõpuks välja öeldud. Ja kuuldud. Kuigi teiste poolt. Ma olen uhke, et ma ei valinud teie teed valu ja stressorite lahendamiseks. Ma valisin raskema tee – teraapia, tundmise, eneses kaevamise, valutamise, haavatava jagamise. Tegelemise, mitte peitmise. Ausalt otsa vaatamise, mitte varjamise. Ja selle üle ma olen uhke. Ma olen lojaalne täna oma valule ja iseendale läbi selle viha, sest see kaitseb minu nooremat versiooni, seda väikest last minu sees, kes teie tõttu kannatas. See on täna märk minu küpsusest, et ma võtan oma kogemust tõsiselt. Ja ma oleksin vajanud seda ka teilt. Te oleksite pidanud siin olema ja seda märkama, päriselt mind nägema ja märkama.
Minus on veel üks lein jagamata saavutuse üle. Isa, sa ei vii mind kunagi altari ette ega anna mind mu tulevasele abikaasale rituaalselt üle. See oleks mulle väga oluline olnud. Te ei näe ka mu poega meheks kasvamas. Ja mul on kahju sellest. Südamepõhjani kahju.
Kui ma hakkasin seda kirja kirjutama, siis istusin ja mõtisklesin vihatunde kui sellise üle. Ja püüdsin märgata, kus kohas oma kehas ma seda kogen. See on nööriv tunne mu kurgus. See on käed rusikas pime viha. See on sügaval kõhus olev kurbus ja igatsus. Ma nutsin märksõnu selle kirja jaoks otsides. Ma nutan seda kirja pannes. Ja kindlasti ma nutan seda ette lugedes. Nutmine ütleb, et see valu minus ootas tähelepanu ja tegelemist. See kiri on mu närvisüsteemi vabastamine millestki, mida ma olen kandnud pikki aastaid endaga kaasas, see koht minus ootas tegelemist. Kui ma proovin märgata, mida mu pisarad öelda tahavad viha teemal, siis see on tunne, et ma oleksin tahtnud, et te päriselt näeksite mind. Et ma tegin nii palju, et olla teie jaoks piisav ja et ma olin teie laps, kes tahtis lihtsalt näha uhkust ja armastust teie silmis.
See nutt ütleb täna ühe palve. See on mõnikord minus häälekas nõudmine ja mõnikord vaikne palve: “Vaadake mind. Ma olen siin. Ma sain hakkama. Miks ma pidin nii kõvasti pingutama, et olla armastatud teie poolt?” Ma puudutan viha ja pisaratega seda kohta, kus täiskasvanud naine, ema ja psühholoog kohtuvad väikese 5.a Helenaga. Ma jään igatsema seda, et ma saaksin teile öelda ja näidata: “Ema ja isa. Vaadake. See on minu elu täna. See on minu poeg. See on mu partner. Ja ma olen enda ja maailmaga rahu teinud korraks.” Selles nutus sulab viha korraks kokku nii leinaks kui armastuseks. Ja see on väga tervenemise moodi tunne.
Siin kirjas on ruumi kahele tõele korraga. Ma olen vihane. Ja ma igatsen teid. Ja ma tahtsin, et te oleksite paremaid valikuid teinud. Ja mulle eeskujuks olnud ning minu jaoks siis ja nii olemas olnud kui ma teid vajasin. Ja ma tahtsin, et te oleksite elanud nii kaua, et ma oleksin saanud teiega oma elu, rõõme, valusid, uhkust ja saavutusi jagada. Ja vastu võtta seda turvalisust, mida ma teiega päriselt kogeda ei saanud. Sest täna ma olen piisavalt turvalises kohas, kus seda kõike, mida ma just väljendasin, tunda ja valjult välja öelda.