Poja koolisaaga 2 – teine klass, sama jama.
II klassis toimunu:
2022.a sügisel II klassi lapsevanemate koosolekul üritas ühe tüdruku ema tõstatada 3x küsimust mu poja kohta: “Kes selle meie klassi tagasi lubas?”, tõestades oma taktitu suhtumisega ära mulle teada oleva asja, et kiusamiskäitumine algab kodust. Vanematest, kellel on selline õel suhtumine, kes seda oma lastega jagavad ning kes seda koolis edasi levitavad.
Tänaseks on mu poeg lõpetanud kiitusega II klassi selles samas koolis, kus ta poole pealt eelmine aasta alustas. Ära on jäänud koolipoolsed sildistava tooniga ümarlauad, sest pooled ametnikud on tänaseks vahetunud (Haridusameti kuraator, õppejuht, klassijuhataja, lastekaitse ametnik), ilmselt mängib rolli ka see, et ma hakkasin ümarlaudu oma tarbeks diktofoniga lindistama, see on minu õigus.
Mis on alles, on kooli poolt praktiseeritav tegevus helistada keset päeva vanemale ja nõuda kohest lapse koju viimist tema käitumise pärast. Nimetatud metoodika peaks olema viimane meede, mida põhikooli ja gümnaasiumiseaduse §58 välja toob. Nüüd teine aspekt selles seaduses on koolikohustuse olemasolu, mida laps peab täitma ja kool seda võimaldama. Koolilt nende punktide täpsustust küsides hakati keset päeva tehtud kõnet pehmendama. Mul on tunne, et vaja on võtta jurist, kes on kooliga suheldes pädev toomaks välja neid punkte, et kool ei saaks seadustes mitteorienteeruvatest vanematest omatahtsi üle sõita.
Poeg on integreeritud 80% ulatuses oma klassi tagasi, tal on klassis sõpru nii poiste kui tüdrukute hulgas, kes on teda omaks võtud. Ta käib jätkuvalt psühholoogi juures ja läbis mänguteraapia. Juuli esimeses pooles oli mu laps esimest korda üksi Käsmus laste suvelaagris, kus sai nädal aega tublisti hakkama üksinda sajakonna võõra lapsega uues keskkonnas. Ema süda muretses minu sees see nädal aega pidevalt.
Tänases Maalehes on ajakirjanik H.Riikoja oma juhtkirjas (https://maaleht.delfi.ee/…/hindrek-riikoja-lapse…) välja toonud mõtte, et lapse panevad keti otsa riik ja ametnikud, viidates Ekspressi tänasele artiklile (https://ekspress.delfi.ee/…/louna-eesti-pere-hoidis-oma…), kus vanemad hoidsid oma teismelist autistliku käitumisega last õues keti otsas, mida olevat arst soovitanud. Riik veeretab vastutuse KOV-i ametnikele, kes ägavad suure töökoormuse all, napib ressursse ja erivajadustega laste ning nende vanemate toetamise süsteem ei toimi.
Mul on sama mõte, olles pidanud oma lapsega läbima komisjone, teste, ümarlaudu ja hindamisi.
PS. Pojal pole tänasel päeval psühhiaatrilist diagnoosi, ta on ebamugav laps haridusasutustele, olles ühelt poolt uudishimulik ja kangekaelne ning teiselt poolt reageerides ärevates olukordades ikka veel jõuliselt, tulenevalt sellest, et usaldasime tema kasvatamise ja õpetamise pedagoogidele, kes käitusid tema suhtes ebaõiglaselt ja ebaseaduslikult.
